See aasta algas juba imelikult … 2. jaanuaril helises minu telefon, et kutsuda mind osalema ühes telesaates. Mis tähendas, et oleks tulnud koheselt söösta tegema asju, millede läbimõtlemiseks polnud aega jäetud. Seega ütlesin viisakalt aasta alguse teema ära.
Läks mööda vaid päev, kui minu postkasti potsatas kiri toonaselt vallavanemalt ettepanekuga osaleda saates “Õhtusöök viiele”, millest esilagse idee järgi oleks võinud saada Meremäe valla tegemistega seotud inimeste tutvustamine ning seeläbi ka valla tutvustamine. Et aga osalejate leidmine saatesse, kus varasemad “staarid” palju kõmu olid tekitanud, polnud lihtne, siis laienes teema Setomaale tervikuna.
Kui päris aus olla, siis ei hõiganud ma sugugi esimese korraga ei “huraa” ega andnud ka oma “jah” sõna. Võtsin omale mõtlemise aega, et vaagida – miks ma peaksin seda tegema, miks ma võiksin seda teha ja mis kasu või kahju võib sellest sündida. Nii aastake või paar tagasi, kui keegi tõstatas teema, et kas mina osaleksin nimetet saates, oli mul kindel seisukoht – ei iialgi, mina sellise jamaga ei tegele. Ja siin ma siis nüüd olin – silmitsi reaalse olukorraga – võimatu võimalusega, mis ei tea mille jaoks hea on. Ühest küljest – Setomaa promomisele olen alati võimalusel jõudumööda kaasa aidanud. Teisest küljest – miks peaksin viskuma püünele? Mind tabas laviinina üks mõtete virr-varr, kahtlused ja kõhklused, ootused ja hirmud. Ja ma olin suhteliselt kindlal seisukohal – osalen vaid siis, kui kokku saab sobilik seltskond inimestest keda usaldan, mitte intriigitsejaid ja kurja silmaga kaejaid. Nii ka läks. Kokku sai väike mõnus punt kohalikul tasandil tuntud seto asja ajajaid.
Saate salvestuse käigus õppisin ma hindama teletööd. Nüüd ma saan aru, miks telereklaam nii kallis on. See on ikka meeletu töö, mida inimesed teevad selle nimel, et mingi pool tunnikest koos reklaamidega täidetud aega, vaatajateni tuua.
Mida ma veel õppisin? Õppisin tundma iseennast – mitme erineva külje pealt. Õppisin tundma saatejuhte ja nende manipuleerimise taktikaid. Õppisin paremini esinema – kuigi arenguruumi on veel tohutult.
Et aga salvestuse nädal oli huvitav, siis otsustasin jagada oma mõtteid, tundeid ja muljeid sellest, mis toimus – et neid siis võrrelda sellega, mis teleekraanile alles on jäänud. On huvitav vaadata, kuidas mitmetunnisest salvestusest lõigatakse kokku napp pool tunnikest. Täna istume igaüks omas kodus teleka ette ja hakkame siis vaatama seda, mis salvestusest alles on jäänud:). Kes mida kaamera ees ütles, kes kui palju hindepunkte andis ja midagi kommenteeris – seda me ju ise tegelikult veel ei teagi.
Seda juttu lugedes on päris kahju, et Õhtusöök viiele, tänu suurele osale varasematele külalistele, meie pere lemmikutesse ei kuulu. See igastahes on tänuväärne, et väljakutse vastu võtsite ja vähemalt üks nädal selles saates ka ausad tegijad on leidnud!
Merrit! Ma küll ei püüa päästa ühegi saate au, sest osalejad ja saate tegijad teevad sellest sellise saate, mis ta on. Aga Abikelner saab ju alati teha ühe erandi ja sel nädalal näiteks seto asja ajamist päält kaeda:)